Maalammas

Maalammas, kelle põhiline ülesanne on olnud meile villa ja liha anda, peaks jääma inimesele käsitletavaks ja taltsaks koduloomaks. Tänapäeva Eesti alal ei ole kunagi elanud uluklammast nagu need karjakasvatuse sünnihetkel elasid Lähis-Idas. Läänemere äärde ilmusid karjakasvatajate hõimud koos juba kodustatud koera, lammaste ja kitsedega.

Enamikus riikides on maalambad juba avastatud ja kaitse alla võetud. Ometi leidub Põhja-Euroopa riikide kaugetes põhjapoolsetes piirkondades veel tuvastamata maalambakarju. Lambapidajad on tihtipeale eakad ja lambaid peetakse traditsioonilisel viisil. Põhja-Euroopa maalambad kuuluvad lühisabalammaste perekonda ja nad on üksteisega väga sarnased. Põhja-Euroopa lühisabalammastel on lühike kitsenev saba ning nende pead ja jalad on villata. Paljudel on ka kõhu all vähe villa. Maalammaste seas leidub palju erinevaid värvitoone, märke ja villatüüpe. Käsitööline oskab villaku struktuuri põhjal öelda, milline on valdav ilmastik piirkonnas, kust lammas pärit on. Kasvu poolest on maalambad tänapäevastest tõugudest tavaliselt väiksemad. Samas on maalambad ka omavahel kasvult erinevad – mõned on suuremad, teised väiksemad. Põhja-Euroopa maalammaste kõige väärtuslikumad omadused on silmale nähtamatud: nad on head emad, viljakad, terved, uudishimulikud ja sotsiaalsed loomad.

Eesti maalammas on tõuna registreeritud  2022. aastal. Eesti maalammas on ohustatud põline koduloom (EML). Eesti maalammas pole registreeritud Eesti riigi ametnike poolt FAO DAD-IS andmebaasis. (andmebaasis registreerimist ei nõua tõutunnus). Praegu on võimalik valida Eesti maalammas EM PRIA loomade registri andmebaasis.